Võidutule altar Kääpal

Halliku ja Kääpa külad on peaaegu naaberkülad, vahele jääb veel Nautrasi. Kääpa külas tegutsevad Kääpa Ühistegevuse Selts ning SA Kalevipoja Koda, viimane korraldab ka kogu piirkonna kultuurielu.
Kui maanaised seltsi arengukava koostasid, tõime ühe nõrkusena välja ühisürituste vähesuse koos teiste organisatsioonidega ning seega peaksime kasutama võimalust midagi üheskoos rohkem luua. Oleme asunud selle nimel kõvasti tööd tegema ning nõnda sündis ka Kääpa küla kingitus Eesti Vabariigile.

Kingituse nö pakkimine kestis mitu aastat. Võidupühal, 23. juunil, sai juba kingituse sisu natuke piiluda. Paki sisse sai vana võidutule altar, mille olemasolu rahvamaja juures mäel tuli välja kogemata kohalikku ajalugu uurides. Leidsime, et tegemist on unustatud aardega, mis tasuks uuesti nähtavale toomist ning mille lugu rahvale meelde tuletamist.

Altari korrastamisega alustasime 2016. aasta "Teeme ära" talgute raames, kus võtsime maha võsa, juurisime kännud ning ladusime lagunenud altari uuesti üles. Kui ümbrus oli enam-vähem korda saanud, hakkasime plaani pidama, kuidas kingitus Eesti Vabariigile üle anda. 

Võidutule altar pärast talguid

Mitmete arutelude tulemusena jõudsime järeldusele, et võidutule altari taasavamine saab toimuma nii, nagu see 1930. aastatel olla võis. Meil olid olemas kohaliku vanaproua Aime Kase mälestused, kes lapsena pidulikust sündmusest osa sai. Proovisime leida materjale ka arhiivist, kuid kahjuks on tolleaegset Saare valda puudutav materjal hävinenud ja seega toetusime üldisele infole võidutule vastu võtmise korra kohta.

Arhiivist leitud materjalid

Võidutuli saabus kombekohaselt kolmel ratsahobusel ning tule võttis vastu vallavanem Jüri Morozov.

Võidutule tulemine

Spaleerid

Teekonda võidualtarini ääristasid pidulikud spaleerid – ühel pool rahvariides lapsed ja teisel pool Voore Tuletõrje Seltsi mehed. Tulesüütajaks ehk tulevanaks oli Linda Olmaru. Tule süütamise hetk oli ilus ja ülev! Presidendi poolt saadetud võidutuli põles Tõnu Sepa valmistatud laternas veel mitu päeva.

Sõnavõttudega esinesid kohaliku ajaloo uurija Viivi Lani, vallavanem Jüri Morozov ning pastor Paul Gill. Samuti astusid üles segakoor "Serviti", naisansambel "Allikad", meeleolumuusikat mängis akordionil Heino Sulger.

Vallavanem Jüri Morozov ja Linda Olmaru

Esitlesime ka tunnustusena Eesti Vabariigi Riigikantseleilt ja EV100 juhtrühmalt saadud Kääpa küla nimelist metallplaati. "EV100 igas külas" hõbedane tunnusplaat jääb kuupäevaliselt meenutama meie küla kingitust Eesti Vabariigile.

Tunnusplaat leiab tulevikus koha võidutule altari kivil

Praegu on veel puudu infotahvel ja pingid. Need valmivad suve lõpuks, mil ootab ees taasiseseisvumispäeva sündmus. Koostöö jätkub!

* Tulealuse ja infotahvli valmimist rahastab kohaliku omaalgatuse programm, sündmuse korraldamist toetas Eesti Kultuurkapital

Jaanipäev - aasta tähtsaim püha

Jaanilaupäev on maanaiste jaoks oluline püha. Lapsed tulevad koju käima ning külla oodatud on ka sugulased ja head sõbrad. Päeval võetakse vaikne hetk ja käiakse surnuaias lähedaste haudadel. Kodus on aga pikalt ette valmistatud õhtust jaanituld - jaanilõke peab olema puhtast materjalist. Jaanituli on nii võimas ja maagiline, seega koledad rämpsuhunnikud selleks ei sobi.
Tule ümber on igal maanaisel omad rituaalid. Mõni teab, et kindlasti peab selga soojendama, siis ei valuta terve aasta selg. Mõni ütleb, et peab käima kolm korda ümber tule, see hoiab kõik halva eemale. Vallalised ja julgemad võivad aga üle tule hüpata - nii pidavat kaaslase leidma.
Maanaised kütavad õhtuks ka sauna, et laval istuda ja värske vihaga vihelda. See on hetk iseendale, mil mõelda vaikseid mõtteid ja tunda rõõmu. Elust ja olemisest.
Imelist jaaniööd!

Luuletuse autor Piia Tiigemäe ning täisversioon.

Maanaiste juubel ehk rahvarõiva hullus

Möödunud sügisel tähistasid maanaised seltsi kaheksakümnendat sünnipäeva peoga "Trihid ja undrukud"*. Pidasime plaani, mis teemaga tähtis juubel siduda. Jõudsime lõpuks otsusele, et seekord on olulisel kohal rahvarõivad. Meie põhikirjas on ka välja toodud naiste käsitöö oskuse tõstmine ning kuidas seda ikka teha kui huvi tekitades.

Maanaiste selts asub Kodavere kihelkonna piirimail ja endises Saare vallas. Saare vald aga koosnes neljast kihelkonna osast: Kodavere, Maarja-Magdaleena, Torma ja Palamuse. Maanaisi on seltsis siit ja sealt, seega otsustasime nende piirkondade riideilu lähemalt uurida. Trihidest ja undrukutest tuli meile rääkima Tiina Kull, kes rahvarõiva maailmas juba lapsest saati sees olnud ning ka ise mitmeid rõivaesemeid valmis teinud. Tiina aitab alati, kui mõni rahvarõivast puudutav küsimus tekib ning näitab ka nõelapisted ette kui vaja.
Nii ta siis meie juurde 14.oktoobril tuli - mitte ainult loengut pidama, vaid ikka asjadega ka. Seelikud, särgid, põlled, tanud, helmed...

Põhjalikumalt rääkis Tiina Kodavere rahvarõivastest

Jõudsime järeldusele, et meie esivanemad oskasid imelisi asju teha. Kõik see aeg, mis kulus nii puhta ja peenikese töö tegemiseks, on imetlusväärne. Neid oskusi tuleb aga uuesti meelde tuletada või juurde õppida. Kõige selle tulemusena idaneb maanaiste peas üks pisitillukene mõte rahvarõivastest, mis oleks kui...

Aega on, ainult kättevõtmise asi.
Trihidest ja undrukutest - meie nukan tähenda trihi laia volangi ja undrukust kutstasse seelikut

*Juubelipidu toetas Eesti Kultuurkapital