Taasiseseisvumispäev ja nimelised pingid

Ühel kunagisel kogukonna koosolekul sai välja öeldud mõte, et meie piirkonnas võiks olla ka mõni ilus hommikusündmus. Eesti Vabariigi aastapäev 24. veebruaril tundus siis inimestele liiga külm kodust välja tulemiseks, aga 20. august jäi mõttena õhku. Nüüd, mil oleme valmis saanud võidutule altari ning infostendi*, mis ühtlasi on ka Kääpa kogukonna kingitus Eesti Vabariigile, tundus just õige hetk kunagine mõte teoks teha. 

Valminud infostend

Ei pea olema midagi suurejoonelist – laulame koos hümni, tuletame meelde päeva tähtsuse ja joome hommikukohvi – oli meie esialgne plaan. Aga mõtlesime ka paarile ilusale pingile, mis võidutule altari juures istumiseks olla võiks. Esialgu tundus, et pingid jäävad ootama mõnd tulevikuprojekti. Aga kui välja sai käidud mõte muuta pingid nimeliseks, jõudsime järelduseni, et ka need tuleb valmis saada 20. augustiks. Kõige keerulisem oligi leida rahastus, sest projekti kirjutada polnud enam võimalik, seega jäime lootma annetustele. Tegime korjanduspurgi, mille viisime Kääpa kauplusesse. Aitäh nendele inimestele, kes oma panuse sinna jätsid. Lisaks korjanduspurgist saadule oli meil ka kaks suuremat annetajat - Aivar Kokk ja Annika Oras. Aitäh ka neile.

Taasiseseisvumispäeva hommik oli ilus ja karge, mil õhus oli tunda juba sügist. Inimesed kogunesid rahvamaja juurde mäele. 

"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"

Laulsime hümni ning vallavanem rääkis päeva tähtsusest ning süütas küünla võidutule altaril. 

 

Seejärel aga jõudis kätte hetk, mis oli täis üllatust! Mäele kogunedes oli inimestel silmis ootusärev pilk - kaks pinki**, mis kaetud kaltsuvaipade ning lillekimpudega - see peab ju midagi ometi tähendama!

Meie kogukonnas elab kaks väga tegusat prouat, kellega seostavad kindlad märksõnad, mis neid iseloomustavad.

Viivi Lani, kes on meie ajalugu hoidnud juba 54 aastat. Õpetades, uurides, innustades, kogudes, kirjutades ja jutustades – kohaliku ajaloo talletaja. 

Õpetaja Viivi Lani

Linda Olmaru, kellega käivad kaasas isamaalisus, traditsioonid, väärtused, eesti keele hoidmine, Anna Haava ning Kasakamaja – kultuuripärandi kandja.

Näitlejanna Linda Olmaru

Hommikut jätkasid Karmo ja Ingel Liis Palamuse Laulustuudiost ning lõpetuseks ootas kohv ja puder.

Taasiseseisvuspäeva pidulik hommik sündis Kääpa Ühistegevuse Seltsi, Kalevipoja Koja ning Halliku Maanaiste Seltsi koostööna. Koos toimetades jõuab rohkem!

Linda Olmaru on Halliku Maanaiste Seltsi juhatuse liige. Palju õnne mõlemale vanaprouale! Maanaised rõõmustavad!

*tulealtari tulealuse ning infostendi valmimist toetas kohaliku omaalgatuse programm

**pingid valmistas OÜ Mäerand Grupp

Hommiku jäädvustas Annika Oras.

Avatud Külaväravad Halliku külas

4. augustil oli Hallikul Avatud Külaväravate päev, millest sai osa poolsada inimest. Meil oli palju rõõmsaid hetki, taaskohutmisi, äikese- ja tormihirmu ning toredaid tegevusi.
Kohalikus maakonnalehes oli mingil põhjusel märgitud meie tegemiste algusajaks kell kümme. Nõnda juhtus see, et esimesed külalised saabusid kohale siis, kui meie veel suures ettevalmistussaginas olime, mispeale maanaised palusid lahkelt kõiki kella üheks tagasi tulla.

Südapäeval alustasime sahvrilugudega. Sahver on maanaiste jaoks alati väga olulisel kohal olnud. Oli see ju jahe ruum, kus hoiul toiduvarud ning mis kasutusel ka panipaigana.
Maanaised olid oma varudest toonud mõned purgid näitusele, mis koos retseptidega uudistamiseks väljas olid. Kes leidis purgisisu piisavalt ahvatleva oleva, sai seina pealt retsepti üles kirjutada. Lisaks oli meil ka paar potti pliidi peal, kus maitsmiseks mustsõstra kaste lihale ning peedi-suvikõrvitsa salat.
Meie sahver oli seekord aga kujundatud pisut romantilisemaks - valge pitskardin, pellargoonipott aknalaual ning tugitool raamatu lugemiseks. Et ennast ikka hästi tunda ja meenutada lapsepõlvemaitseid.

Kell üks jõudis kätte külaväravate ametlik avamine.Kõlas väike kandlepala ning loeti ette Kodukandi  tervitus, mille peasõnum oli, et kuuldused külade väljasuremisest on enneaegsed!

Meie külavärav oli tõeline taaskasutusvärav ehk suvisel talgupäeval panime osa "ilusamat prahti" kõrvale - äkki annab midagi kasutada. Kulus ära küll! Värav oli meil lukus Kodavere kirivööga, mille lapsed lahti harutasid.

Peale pidulikku avamist jätkus päev väikeste maanaiste teadusnurgaga, kus tehti põnevaid katseid lihtsate koduste vahenditega. Katsed pakkusid pinget ka täiskasvanutele!

Muna pudelisse!

Kokku said Menthos ja karastusjoogid

Vulkaan

Kõik said näpud limaseks teha ehk praegune moehullus - lima

Kohale hakkasid jõudma poliitikud ning äikesepilved. Ei tea, kas tegemist oli mingi märgiga?! Igal juhul tundus, et kindlam on minna tuppa varjule, sest esimesed kärgatused, mis kõlasid, olid tõeliselt hirmuäratavad.

Vasakult Aivar Kokk, Urmas Kruuse, Jüri Morozov ning Marika Tuus-Laul

Poliittunnis olid kohal meie piirkonna poliitikud: Aivar Kokk, Urmas Kruuse, vallavanem Jüri Morozov ning Marika Tuus-Laul. Alustuseks said nad rääkida oma seotusest külaeluga ning kuidas kaugele Riigikokku paistab ühe väikese külakogukonna toimetamine, kus pidevalt tuleb olla nutikas ja ikka millegi eest võidelda. Lisaks oli vestluse elavdamiseks meil ka küsimustepurk, kus sai kordamööda küsimusi võetud ning juturingis vastuseid otsitud.
Samal ajal toimus aga köögis kodune kohupiima tegu, millest ei õnnestund saada ühtegi pilti, sest fotograaf unustas end poliitikute seltsi... Heveli aga koos lastega sai kohupiima kenasti valmis ja lõunasöögi juurde sai juba moosiga ampsusid proovida. "Teeme ise kohupiima" oli osa maanaiste kingitusest Eesti Vabariigile ehk jällegi üks vana toimetus, mis praeguseks kipub unustusse vajuma.
Järgnes ühine lõunasöök, mille oli meile valmis keetnud oma küla kokatädi Eda. Pakkusime mulgiputru ja soolakurki. Kes soovis, sai maanaiste kohvikust kohvi ja kooki osta.

Meie päeva oli palutud lõpetama Haaslava meeskoori ansambel "Väike Punt", keda asjaosalised jäid meenutama ainult heade sõnadega. Äike oli järgi jäänud ja proovisime jälle õue minna, aga kahe looga pidi asi piirduma, sest vihm ei andnud armu. Ja sees läks laul tuliselt edasi!

Aitäh Eesti Külaliikumisele Kodukant, kelle kaudu Halliku Avatud Külaväravad teoks said!

Pisut värvi põskedele!

Peauks läbis tagasihoidliku värsekenduskuuri

Avatud Külaväravad lähenevad ja maanaistel on päevad toimetamist täis. Käib üks suur kraamimine - akende ja põrandate pesu; hoidiste tegemine sahvrilugude jaoks, poliitikutele küsimuste välja mõtlemine, EV100 kingituse ettevalmistamine. Tahaks alati veel rohkem valmis jõuda...

Meie kooskäimiskoht - endine Halliku koolimaja - on üsna vana ja väsinud olemisega. Kunagi on see koolimaja olnud tõeliselt ilus, kõrge müür ja kõrged laed, uhke puitpits katuseräästas, säilinud on ka üks vana uks, mis toas ees on. Muidugi on siia lisandunud ka nõukogudeaegset pärandit - koolimaja on korteriteks ümber ehitatud ja sellega on kaasnenud see, mis ühe vana eestiaegse maja juurde ei kuulu. Kõige selle korda tegemine on üks ilus unistus...

Aga et olemine pisutki rõõmsamaks saada, otsustasime ära värvida peaukse. Mis värvi? Peamurdmist oli kõvasti. Lähtusime sisemise ukse ukseliistudest, mis ilmselt on originaalid ning ka originaalvärvi. Sügavpruun. Selle teadmisega läksime ehituspoodi, kus valiku aitas lihtsamaks teha olemasolev värvikaart, kus kokku sobitatud neli värvitooni. Sai välja valitud meie pruunile kõige lähedasem ning sinna juurde sobiv ukse toon. Tulemus sai kena - maanaised on rahul!
Ja külavärava keerame lukust lahti 4. augustil. Tulge külla!