Südamega pael

Paelte punumine on üks väga tore ja teraapiline tegevus. Vanasti oskasid enam-vähem kõik maanaised noortest vanadeni erinevaid paelu punuda. Paelad leidsid ka tihedat kasutust igapäevaelus ning sageli kaunistasid ka tarbeesemeid.
Punasel villasel lõngal on uskumuste järgi kaitsev jõud. Vanarahvas räägib, et kui elus on raske aeg, pane punane villane lõng randme ümber ja kui see ühel hetkel lahti tuleb või ära kaob, on mure kadunud.

Maanaised punusid päranditunnis seekord südamepaela, kus kasutasid punast ja valget villast lõnga. Punumas oli noori tüdrukuid, emasid, vanaemasid kui ka noormehi. Enda punutud paelanäidise sai koju kaasa võtta, et vajadusel meelde tuletada ning uued paelad valmis punuda. Kas siis endale või kingituseks.

Paela võib kasutada ka järjehoidjana

Oli tore! Uute punumisteni!

Heiskame purjed!

Männikoorest laevuke kasetohust purjega

Purjetamishuvilised saavad maanaiste päranditunnis endale päris oma purjeka valmis meisterdada. Suvi veel ju kestab - peaks jõudma ühe veereisi teha küll!

Laeva meisterdamist juhendab maamees Andri, kes ootab huvilisi laupäeval Kasakamaja juures. Meisterdaja peab olema nii suur, et oskab ja julgeb noaga ümber käia. Ning vanema suunav abikäsi ning toetav pilk on ka abiks. Kui mõni täiskasvanu soovib lapsepõlve meelde tuletada, on ka tema oodatud. Tuleb ainult oma nimi ja vanus Magusa Elu kohvikus rahvamaja juures kirja panna, sest kohtade arv on piiratud!

Peale laevukese meisterdamise on päranditunnis muudki huvitavat - õpime ära vikatiga niitmise ning nobedad näpud teevad valmis toreda paela. Kohtumiseni!

Maanaised peavad päranditundi

Eelmisel suvel tegid maanaised heina. See oli üks osa meie kingitusest Eesti Vabariigile. Siis sai hein maha niidetud moodsaid vahendeid kasutades. Heinateo käigus tekkis aga meie lastel mõte, et kuidas see vikatiga niitmine ikkagi täpsemalt käib? Maanaised otsustasid - näitame asja ette! Nii kauaks, kui oskajaid veel on.

Vikat on teadupärast maal elades väga vajalik tööriist. Kui läbi rohu käies kleidiäär kippus märjaks saama, oli paras aeg vikat välja otsida. Kui ilusad kaared niites jäid! Vaikne niidusahin oli samuti kindel osa lapsepõlvesuvest.
Vikat on inim- ja loodussõbralik. Nõuab ainult hoolt ja tähelepanu.

Et niitmine õnnestuks, on vaja korras vikatit. Nüri tööriistaga pole mõtet rapsima minna. Aga kuidas saada endale hea ja korras vikat? Selleks tuleb tulla 10. augustil maanaiste päranditundi, mis toimub Kalevipoja Kojas vana Kasakamaja juures. Kõik need olulised nõksud näitab ette maamees Hendo, kellel pinnimine ja luiskamine korralikult käe sees.

Hendo on tegelikult kaevumeister, kelle tehtud on julgelt pooled meie küla kaevudest

Kui Sul nüüd kodus seisab vikat kasutult, siis otsi see välja. Tule päranditunnist läbi, Hendo näitab Sulle nõksud ette ja saadki niitmist alustada!

Vikati vars tehti kuusest, käepidemed aga pajust või toomingast. Käepidemete õige kuju saavutamiseks on need kinnitatud vanale vikativarrele. Enne külge panemist tuleb aga käepidet vees leotada, et see varrele ümber panemisel ära ei murduks.

Seega - pinnimiseni ning luiskamiseni laupäeval! Maanaised ootavad!

Tuhat tänu Sulle, Viivi...

Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad,
tuul mängib lillelõhnaga,
mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.
E. Enno

Armas õpetaja!

Juulikuu on täis pärnaõite ja valge ristiku magusat lõhna, mesilased sumistavad õites ja linnud laulavad endiselt võimsalt igapäevast lauluviisi. Elu oma igapäevases võlus, valus ja lihtsuses. Kas jõuame kõike märgata, endasse ammutada, mäletada...

Sina jõudsid.
Sa jõudsid olla ka innustaja, kirjutaja, jutustaja. Sa jõudsid olla meie väikese kogukonna oluline tugisammas; kelle poole alt üles vaadata; kellelt otsida tuge ilmaelu keerulistes küsimustes.
Sa teadsid, et meie küla ajalugu on oluline järeltulevatele põlvedele, et me teaksime ning tunneksime oma esivanemate juurte lugusid, oskaksime neid hoida ja hinnata.
Sina õpetasid tähelepanelikkust, kaastundlikkust, õiglust ja et ülekohus teeb haiget kõigile. Elus tuleb käia lahtiste silmade ning avatud südamega.

Täna põleb Kääpa võidutule altaris küünal Sinu mälestuseks.
Tuhat tänu Sulle tehtud tööde ning ühiste hetkede eest. Tänu Sinule on meie aja lugu hoitud. Meil on, mida meenutada, millest rääkida ning plaane teha.

Ajal on omad lood. Vahel rõõmsad ja vahel kurvad.
Head teed...

Viivi Lani 24.01.1940 - 08.07.2019

Võidutule altari viies lugu

Eesti ja Mustvee valla lipud
Foto: Eveli Jürgenson

Laulu- ja tantsupeo tuli, mis praegu veel mööda Eestit Tallinna poole teel on, peatus hetkeks Kääpa külas, kus süüdati tuli võidutule altaril. Suursugusest sündmusest käisid osa saamas ka mitmed maanaised.Kui oli teada, et tuli meie altari juurde tuleb, kus tarvis ka altari lugu rääkida, sai mõtiskletud selle üle, et iga järgneva sündmusega tähendame üles uue loo altari kirjutamata raamatus. Seega, tule tulemisega kirjutasime üles viienda loo. Teisest ja kolmandast loost saab lugeda siit ning neljanda loo tähendasime üles möödunud aasta augustis.

Ilm oli päikeseline, vaikne ja pühalik - ilmataat on meid alati hoidnud. Kui meenutada eelmise aasta taasiseseisvumispäeva ilusat hommikut, mis varsti vihmale alla vandus ning presidendi vastuvõttu Kadrioru roosiaias, kus kõik kummikutes ja vihmakeepides olid sunnitud olema, siis ilmavingerpussid on meist õnneks mööda läinud. Loodame selle traditsiooni püsimisele ka tulevikus!

Tule ootamine
Foto: Toomas-Vahur Lihtmaa

Tule saabumine
Foto: Toomas-Vahur Lihtmaa

Tule hoidmine
Foto: Eveli Jürgenson

Tule süütamine
Foto: Eveli Jürgenson

Segakoor "Serviti" tervitas tuld lauludega "Kaunimad laulud", "Palve" ning "Tulgu tuuled" dirigent Ülle Sakariase juhendamisel.  Mustvee valla ainus segakoor osaleb ka XXVII laulupeol "Minu arm". Maanaised on samuti kooris esindatud - seega, koju jäävad maanaised peavad hoolega pöialt, et pealinnareis ikka kenasti läheks!

Linda Olmaru luges Anna Haava luulet.

Emakeel

Emakeel, su kaunis heli
sütitab mu südame,
tungib jumalikul tulel
minu põue põhjasse.

Sul on võim: nii leinalugu
kui ka hõiskav õnnehääl,
õhked õrnad, tormimõtted -
kõik täis elu sinu väel.

Kahetsen, et kaua oli
kaetud su ilu mull'.
Et sa harimata, vaene,
kuulsin eluhommikul.

Vihkamist ja vaenu valjut
tõotati mulle ka,
kui sind kallimaks ma keeltest
julgeksin kord pidada.

Pean sind kalliks. - Kasva, kasva,
ei sa ole õitsmas veel;
talv sul oli pikk ja vali,
minu armas emakeel!

Küll sind eesti pojad, tütred
võt'vad kaitsa, kasvata'.
Tulevikuilma kojas
saad siis auga helkima.

Näit'ma saad, et Eestlas s ü d a n t,
Eestlas v a i m u olemas, -
et on püha rahvustuli
Eesti põues põlemas.

Laulupeotulest jagati ka tulekiired meie laulu traditsioonide hoidjatele - Georg Filippovi lähedastele, Heino Sulgerile ning Ülle Sakariasele.

Päeva meenutama istutati tamm ning enne tule teele asumist sai jõudu koduleivast ning soolakurgist.
Veel mõned head sõnad teelistele ja läinud tuli oligi.

Aga milline oli tulealtari esimene lugu? Seda tegelikult keegi päris täpselt ei tea. Me teame seda, et altar valmis ilmselt 1937 või 38, oleme kuulnud mõnda lugu nendelt, kes veel mäletavad ning praegu tunneme aja puudutust.

Talgud tulemas!

Maanaised ootavad abikäsi talgutele!

Aset leiab kevadine suurpuhastus - riisume ära seltsimaja ning lava ümbruse ja korjame kokku maha kukkunud oksad. Vaatame, kas õnnestub ka suur külakiik korda teha. Ühel öösel on seal keegi kiikumas käinud ning suure hooga on alla tulnud tugipostid. Mine tea, võib olla aitas kaasa ka maha ununenud tühi õllepudel. Igal juhul püüame olukorra lahendada!
Talgulistele pakuvad maanaised mulgiputru ja kohupiimakooki. Tühja kõhuga keegi koju minema ei pea!

Kohtumiseni!

Ilusat pidupäeva!

Maanaised heiskavad maameeste abiga hommikul lipud. Päeval teevad koos perega viimaseid ettevalmistusi peolaua katmiseks. Ja siis, kui õige aeg käes, laulavad hümni ning kuulavad, mis presidendil öelda on. Ning salamisi piiluvad natuke kleite ka.

Presidendi teenetemärgid

Reet Piiri arutlemas kindamustrite üle

Vabariigi President annab sel aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi Reet Piirile. Reet Piiri töötab Eesti Rahva Muuseumis kuraatorina ning on teada-tuntud rahvarõivaekspert, kes ka maanaistel külas käinud.
Sellest, kuidas Reet meile Kodavere kinnastest rääkis, saab lugeda siit.

Maanaised rõõmustavad ning soovivad Reedale palju õnne!