Kui selgeks sai asjaolu, et Halliku Maanaiste Selts osaleb Avatud Külaväravatel, hakkasime kohe mõtlema, kuidas meie peoplats kujundada. Et oleks küla nägu.
Meil üle tee on naabrinaine, kes igal aastal teeb heina ja paneb selle alati rõukudesse. Kui üle tee oli hein juba maha niidetud ja hakati loogu võtma, oli asi meie jaoks selge. Maanaised teevad ka! Meie hein sai maha niidetud ja vahepeal ka vihmaga kastetud, aga lõpuks sai loog üles võetud. Naabrinaine laenas meile rõuguredelid ja algaski kokku panemine.
 |
 |
| Maamehed redelit paika panemas. Üle tee paistavad naabrinaise rõugud |
 |
| Juhtnööride jagamine:) |
Heina redelile panemine on omaette kunst! Et hein ikka püsima jääks ning laiali ei vajuks. Aga maamees Arne tuletas kõik õiged nipid meelde ja näitas ette. Kui palju heina hanguga keerata, et see redelile püsima jääks, kuidas rõuk kinni patsutada ning pärast kauniks riisuda.
Vanemate maanaiste jaoks oli heina tegemine igasuvine kohustus, et oma majapidamise loomad talvel toidetud saaks. Seekord lubasime vanaprouad koju puhkama, sest tervis tahab ka kuumade suvepäevadega hoidmist.
Nooremate maanaiste jaoks jääb heinategu pigem lapsepõlve meenutuseks, kus vanematele tuli abiks olla heina kaarutamisel, kokku riisumisel ning pärast heinalakas tallamisel ja soola viskamisel. Aga kui heinateost aega üle jäi, pakkisime kokku oma nukud ja nõud ning heinarõukudest said toredad majad, kus algas mänguelu.
Tänane laste põlvkond ei tea vististi heinateost enam suurt midagi. Maanaiste heinateole andis hoogu juurde just meie endi laste soov näha seda päris heina tegemist nii nagu see vanasti oli. Ja nõnda see hein tehtud saigi!
Heinategu on ka üks osa maanaiste kingitusest Eesti Vabariigile. Meil on olemas terve rida oskusi, mis on pisut ununema hakanud ning mis võib olla vajavad meelde tuletamist. Ühes sellega aitame hoida oma pärandit, kes me olema ja kust tuleme.
 |
| Väiksed maanaised puhkepausil |
