Südamega pael

Paelte punumine on üks väga tore ja teraapiline tegevus. Vanasti oskasid enam-vähem kõik maanaised noortest vanadeni erinevaid paelu punuda. Paelad leidsid ka tihedat kasutust igapäevaelus ning sageli kaunistasid ka tarbeesemeid.
Punasel villasel lõngal on uskumuste järgi kaitsev jõud. Vanarahvas räägib, et kui elus on raske aeg, pane punane villane lõng randme ümber ja kui see ühel hetkel lahti tuleb või ära kaob, on mure kadunud.

Maanaised punusid päranditunnis seekord südamepaela, kus kasutasid punast ja valget villast lõnga. Punumas oli noori tüdrukuid, emasid, vanaemasid kui ka noormehi. Enda punutud paelanäidise sai koju kaasa võtta, et vajadusel meelde tuletada ning uued paelad valmis punuda. Kas siis endale või kingituseks.

Paela võib kasutada ka järjehoidjana

Oli tore! Uute punumisteni!

Heiskame purjed!

Männikoorest laevuke kasetohust purjega

Purjetamishuvilised saavad maanaiste päranditunnis endale päris oma purjeka valmis meisterdada. Suvi veel ju kestab - peaks jõudma ühe veereisi teha küll!

Laeva meisterdamist juhendab maamees Andri, kes ootab huvilisi laupäeval Kasakamaja juures. Meisterdaja peab olema nii suur, et oskab ja julgeb noaga ümber käia. Ning vanema suunav abikäsi ning toetav pilk on ka abiks. Kui mõni täiskasvanu soovib lapsepõlve meelde tuletada, on ka tema oodatud. Tuleb ainult oma nimi ja vanus Magusa Elu kohvikus rahvamaja juures kirja panna, sest kohtade arv on piiratud!

Peale laevukese meisterdamise on päranditunnis muudki huvitavat - õpime ära vikatiga niitmise ning nobedad näpud teevad valmis toreda paela. Kohtumiseni!

Maanaised peavad päranditundi

Eelmisel suvel tegid maanaised heina. See oli üks osa meie kingitusest Eesti Vabariigile. Siis sai hein maha niidetud moodsaid vahendeid kasutades. Heinateo käigus tekkis aga meie lastel mõte, et kuidas see vikatiga niitmine ikkagi täpsemalt käib? Maanaised otsustasid - näitame asja ette! Nii kauaks, kui oskajaid veel on.

Vikat on teadupärast maal elades väga vajalik tööriist. Kui läbi rohu käies kleidiäär kippus märjaks saama, oli paras aeg vikat välja otsida. Kui ilusad kaared niites jäid! Vaikne niidusahin oli samuti kindel osa lapsepõlvesuvest.
Vikat on inim- ja loodussõbralik. Nõuab ainult hoolt ja tähelepanu.

Et niitmine õnnestuks, on vaja korras vikatit. Nüri tööriistaga pole mõtet rapsima minna. Aga kuidas saada endale hea ja korras vikat? Selleks tuleb tulla 10. augustil maanaiste päranditundi, mis toimub Kalevipoja Kojas vana Kasakamaja juures. Kõik need olulised nõksud näitab ette maamees Hendo, kellel pinnimine ja luiskamine korralikult käe sees.

Hendo on tegelikult kaevumeister, kelle tehtud on julgelt pooled meie küla kaevudest

Kui Sul nüüd kodus seisab vikat kasutult, siis otsi see välja. Tule päranditunnist läbi, Hendo näitab Sulle nõksud ette ja saadki niitmist alustada!

Vikati vars tehti kuusest, käepidemed aga pajust või toomingast. Käepidemete õige kuju saavutamiseks on need kinnitatud vanale vikativarrele. Enne külge panemist tuleb aga käepidet vees leotada, et see varrele ümber panemisel ära ei murduks.

Seega - pinnimiseni ning luiskamiseni laupäeval! Maanaised ootavad!

Taasiseseisvumispäev ja nimelised pingid

Ühel kunagisel kogukonna koosolekul sai välja öeldud mõte, et meie piirkonnas võiks olla ka mõni ilus hommikusündmus. Eesti Vabariigi aastapäev 24. veebruaril tundus siis inimestele liiga külm kodust välja tulemiseks, aga 20. august jäi mõttena õhku. Nüüd, mil oleme valmis saanud võidutule altari ning infostendi*, mis ühtlasi on ka Kääpa kogukonna kingitus Eesti Vabariigile, tundus just õige hetk kunagine mõte teoks teha. 

Valminud infostend

Ei pea olema midagi suurejoonelist – laulame koos hümni, tuletame meelde päeva tähtsuse ja joome hommikukohvi – oli meie esialgne plaan. Aga mõtlesime ka paarile ilusale pingile, mis võidutule altari juures istumiseks olla võiks. Esialgu tundus, et pingid jäävad ootama mõnd tulevikuprojekti. Aga kui välja sai käidud mõte muuta pingid nimeliseks, jõudsime järelduseni, et ka need tuleb valmis saada 20. augustiks. Kõige keerulisem oligi leida rahastus, sest projekti kirjutada polnud enam võimalik, seega jäime lootma annetustele. Tegime korjanduspurgi, mille viisime Kääpa kauplusesse. Aitäh nendele inimestele, kes oma panuse sinna jätsid. Lisaks korjanduspurgist saadule oli meil ka kaks suuremat annetajat - Aivar Kokk ja Annika Oras. Aitäh ka neile.

Taasiseseisvumispäeva hommik oli ilus ja karge, mil õhus oli tunda juba sügist. Inimesed kogunesid rahvamaja juurde mäele. 

"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"

Laulsime hümni ning vallavanem rääkis päeva tähtsusest ning süütas küünla võidutule altaril. 

 

Seejärel aga jõudis kätte hetk, mis oli täis üllatust! Mäele kogunedes oli inimestel silmis ootusärev pilk - kaks pinki**, mis kaetud kaltsuvaipade ning lillekimpudega - see peab ju midagi ometi tähendama!

Meie kogukonnas elab kaks väga tegusat prouat, kellega seostavad kindlad märksõnad, mis neid iseloomustavad.

Viivi Lani, kes on meie ajalugu hoidnud juba 54 aastat. Õpetades, uurides, innustades, kogudes, kirjutades ja jutustades – kohaliku ajaloo talletaja. 

Õpetaja Viivi Lani

Linda Olmaru, kellega käivad kaasas isamaalisus, traditsioonid, väärtused, eesti keele hoidmine, Anna Haava ning Kasakamaja – kultuuripärandi kandja.

Näitlejanna Linda Olmaru

Hommikut jätkasid Karmo ja Ingel Liis Palamuse Laulustuudiost ning lõpetuseks ootas kohv ja puder.

Taasiseseisvuspäeva pidulik hommik sündis Kääpa Ühistegevuse Seltsi, Kalevipoja Koja ning Halliku Maanaiste Seltsi koostööna. Koos toimetades jõuab rohkem!

Linda Olmaru on Halliku Maanaiste Seltsi juhatuse liige. Palju õnne mõlemale vanaprouale! Maanaised rõõmustavad!

*tulealtari tulealuse ning infostendi valmimist toetas kohaliku omaalgatuse programm

**pingid valmistas OÜ Mäerand Grupp

Hommiku jäädvustas Annika Oras.

Avatud Külaväravad Halliku külas

4. augustil oli Hallikul Avatud Külaväravate päev, millest sai osa poolsada inimest. Meil oli palju rõõmsaid hetki, taaskohutmisi, äikese- ja tormihirmu ning toredaid tegevusi.
Kohalikus maakonnalehes oli mingil põhjusel märgitud meie tegemiste algusajaks kell kümme. Nõnda juhtus see, et esimesed külalised saabusid kohale siis, kui meie veel suures ettevalmistussaginas olime, mispeale maanaised palusid lahkelt kõiki kella üheks tagasi tulla.

Südapäeval alustasime sahvrilugudega. Sahver on maanaiste jaoks alati väga olulisel kohal olnud. Oli see ju jahe ruum, kus hoiul toiduvarud ning mis kasutusel ka panipaigana.
Maanaised olid oma varudest toonud mõned purgid näitusele, mis koos retseptidega uudistamiseks väljas olid. Kes leidis purgisisu piisavalt ahvatleva oleva, sai seina pealt retsepti üles kirjutada. Lisaks oli meil ka paar potti pliidi peal, kus maitsmiseks mustsõstra kaste lihale ning peedi-suvikõrvitsa salat.
Meie sahver oli seekord aga kujundatud pisut romantilisemaks - valge pitskardin, pellargoonipott aknalaual ning tugitool raamatu lugemiseks. Et ennast ikka hästi tunda ja meenutada lapsepõlvemaitseid.

Kell üks jõudis kätte külaväravate ametlik avamine.Kõlas väike kandlepala ning loeti ette Kodukandi  tervitus, mille peasõnum oli, et kuuldused külade väljasuremisest on enneaegsed!

Meie külavärav oli tõeline taaskasutusvärav ehk suvisel talgupäeval panime osa "ilusamat prahti" kõrvale - äkki annab midagi kasutada. Kulus ära küll! Värav oli meil lukus Kodavere kirivööga, mille lapsed lahti harutasid.

Peale pidulikku avamist jätkus päev väikeste maanaiste teadusnurgaga, kus tehti põnevaid katseid lihtsate koduste vahenditega. Katsed pakkusid pinget ka täiskasvanutele!

Muna pudelisse!

Kokku said Menthos ja karastusjoogid

Vulkaan

Kõik said näpud limaseks teha ehk praegune moehullus - lima

Kohale hakkasid jõudma poliitikud ning äikesepilved. Ei tea, kas tegemist oli mingi märgiga?! Igal juhul tundus, et kindlam on minna tuppa varjule, sest esimesed kärgatused, mis kõlasid, olid tõeliselt hirmuäratavad.

Vasakult Aivar Kokk, Urmas Kruuse, Jüri Morozov ning Marika Tuus-Laul

Poliittunnis olid kohal meie piirkonna poliitikud: Aivar Kokk, Urmas Kruuse, vallavanem Jüri Morozov ning Marika Tuus-Laul. Alustuseks said nad rääkida oma seotusest külaeluga ning kuidas kaugele Riigikokku paistab ühe väikese külakogukonna toimetamine, kus pidevalt tuleb olla nutikas ja ikka millegi eest võidelda. Lisaks oli vestluse elavdamiseks meil ka küsimustepurk, kus sai kordamööda küsimusi võetud ning juturingis vastuseid otsitud.
Samal ajal toimus aga köögis kodune kohupiima tegu, millest ei õnnestund saada ühtegi pilti, sest fotograaf unustas end poliitikute seltsi... Heveli aga koos lastega sai kohupiima kenasti valmis ja lõunasöögi juurde sai juba moosiga ampsusid proovida. "Teeme ise kohupiima" oli osa maanaiste kingitusest Eesti Vabariigile ehk jällegi üks vana toimetus, mis praeguseks kipub unustusse vajuma.
Järgnes ühine lõunasöök, mille oli meile valmis keetnud oma küla kokatädi Eda. Pakkusime mulgiputru ja soolakurki. Kes soovis, sai maanaiste kohvikust kohvi ja kooki osta.

Meie päeva oli palutud lõpetama Haaslava meeskoori ansambel "Väike Punt", keda asjaosalised jäid meenutama ainult heade sõnadega. Äike oli järgi jäänud ja proovisime jälle õue minna, aga kahe looga pidi asi piirduma, sest vihm ei andnud armu. Ja sees läks laul tuliselt edasi!

Aitäh Eesti Külaliikumisele Kodukant, kelle kaudu Halliku Avatud Külaväravad teoks said!

Maanaised tegid sellel aastal heina!

Kui selgeks sai asjaolu, et Halliku Maanaiste Selts osaleb Avatud Külaväravatel, hakkasime kohe mõtlema, kuidas meie peoplats kujundada. Et oleks küla nägu.
Meil üle tee on naabrinaine, kes igal aastal teeb heina ja paneb selle alati rõukudesse. Kui üle tee oli hein juba maha niidetud ja hakati loogu võtma, oli asi meie jaoks selge. Maanaised teevad ka! Meie hein sai maha niidetud ja vahepeal ka vihmaga kastetud, aga lõpuks sai loog üles võetud. Naabrinaine laenas meile rõuguredelid ja algaski kokku panemine.

Maamehed redelit paika panemas. Üle tee paistavad naabrinaise rõugud

Juhtnööride jagamine:)

Heina redelile panemine on omaette kunst! Et hein ikka püsima jääks ning laiali ei vajuks. Aga maamees Arne tuletas kõik õiged nipid meelde ja näitas ette. Kui palju heina hanguga keerata, et see redelile püsima jääks, kuidas rõuk kinni patsutada ning pärast kauniks riisuda. 

Vanemate maanaiste jaoks oli heina tegemine igasuvine kohustus, et oma majapidamise loomad talvel toidetud saaks. Seekord lubasime vanaprouad koju puhkama, sest tervis tahab ka kuumade suvepäevadega hoidmist. 

Nooremate maanaiste jaoks jääb heinategu pigem lapsepõlve meenutuseks, kus vanematele tuli abiks olla heina kaarutamisel, kokku riisumisel ning pärast heinalakas tallamisel ja soola viskamisel. Aga kui heinateost aega üle jäi, pakkisime kokku oma nukud ja nõud ning heinarõukudest said toredad majad, kus algas mänguelu.

Tänane laste põlvkond ei tea vististi heinateost enam suurt midagi. Maanaiste heinateole andis hoogu juurde just meie endi laste soov näha seda päris heina tegemist nii nagu see vanasti oli. Ja nõnda see hein tehtud saigi!

Heinategu on ka üks osa maanaiste kingitusest Eesti Vabariigile. Meil on olemas terve rida oskusi, mis on pisut ununema hakanud ning mis võib olla vajavad meelde tuletamist. Ühes sellega aitame hoida oma pärandit, kes me olema ja kust tuleme.

Väiksed maanaised puhkepausil