Sooja käega ema pai!

Kindamaailm on nagu salamaailm. Lapsepõlvest tuleb meelde vanemate suur riidekapp, kus oli peidus suur kotitäis kootud kindaid. Vahel, kui kedagi kodus polnud, said kindad põrandale laiali laotatud. Esialgu oli lihtsalt imetlemine, aga siis hakkasid nad juba oma elu elama! Uhkemad ja värvilisemad muutusid hoobilt mõisaprouadeks, suured meeste kindad said mõisnikeks ning tagasihoidliku mustrikorraga kindapaarid jäid tavalisteks tegelasteks. Kindalapsi aga kotist miskipärast ei leidnud, need tuli alati otsida kasutuses olevate paaride hulgast. Seetõttu olid lapsed ka tavaliselt veidi kulunud ja nõelutud välimusega.

Vanasti oli ikka iga talupidamise juures lambaid ka näha, tänapäeval aga kuuleb määgimist harva. Lambaid justkui pole, aga kinda kudujaid on. Kindamustrid kord keerukamad, kord lihtsamad, ise välja mõeldud või naabrinaise õpetatud.
Arengukava talvel koostama asudes otsisid maanaised välja ka oma kindad. Ja mõtlesime, et näitame neid teistele ka. Esialgse plaani kohaselt pidi meie arengukava valmimagi emadepäevaks, kuid elus tuleb vahel ette ootamatusi, mis ei olene meist ja juhtus nii, et me seda valmis ei saanud.
Küll aga olime kokku kogunud paraja portsu kindaid ja plaanisime neist väikse väljapaneku teha. Kuna meie selts asub vanas Kodavere kihelkonnas, tahtsime rohkem teada saada meie piirkonna mustritest ja selleks palusime appi Reet Piiri Eesti Rahva Muuseumist. Reedal oli ette valmistatud loeng Kodavere kinnastest, mis oli äärmiselt põnev ja hariv.

Reet Piiri loengut pidamas

Eesti Rahva Muuseumis olevad Kodavere mustrite näidised.

Rattakiri

Lambasilmakiri

Elgukiri

Kärbsekiri

Maanaiste väljapanek

Väljapanek koos poolelioleva tööga

Reet Piiri sõnul väga levinud Kodavere muster

Rattakiri

Peale kindaloengut olime usinad ja arutlesime naistega arengukava teemadel ka, kuigi ilm oli ilus ja kõik kibelesid aiatöid tegema.

*Meie arengukava kirjutamist ja Kodavere kinnaste loengut rahastab kohaliku omaalgatuse programm

Lõime endid lille!

Peavõru, mis ootab lõpetamist

Eelmisel aastal ehk 2017. aasta sügisel otsustasid maanaised, et seltsile on tarvis arengukava*. Miks? Lihtsal põhjusel - seltsi liikmeskond on vananev, eestvedajad väsinud ning noorenduskuuri läbi tegemiseks on vaja end kogukonnas nähtavamaks ning arvestavamaks muuta. Seega oli tarvis edaspidisteks tegevusteks alusdokumenti, mis annaks võimaluse tegevusi pikemaajaliselt planeerida ja kust saaks aimu edasistest plaanidest.
Siit tekkis järgmine küsimus - kuidas saada uued liikmed arengukava koostamise protsessi? Lahendust nägime võimaluses siduda arengukava kirjutamisega mõned toredad tegevused.
Esimene nendest on läheneva emadepäeva ootsuses läbi viidud peaehte õpituba, mida käis juhendamas Inga Talvis Jaago Käsitöötalust. Inga on pikka aega käsitööga leiba teeninud maal elades ning seega suureks eeskujuks.
Emadepäevaks tuleb ikka midagi ilusat teha - kas endale, emale või hoopis tütrele. Seekord otsustasime peaehte kasuks, mis jõukohane igaühele. Eeldas ainult natuke püsivust.
Inga saabus kohale pisipoeg Joolepi, rõõmsa tuju ja hulga kraamiga, mis peaehte nokitsemiseks kõik ära kulus. Seekord seadsime end sisse Saare rahvamajas, aitäh pererahvale!
Ja siis see kõik algas! Algul olid maanaised pisut häbelikud - ah, mis nüüd mina! ja oh, ma ei oska nii ilusasti ilmaski teha! - aga Inga sütitas ja lohutas kõiki, ka kõige aeglasemaid.

Kuidas saada roosi kroonlehed kenasti hoidma?

Tuleb küünla kohal piisavalt kärsatada!

Sättida ja õmmelda - muud mitte midagi. Näpud jäid terveks ja ainult üks murtud nõel

Päris valmis me siiski kõike ei jõudnud, aga lubasime, et teeme kodus lõpuni. Ei olegi muud, kui kiirelt viimased kroonlehed paika kas roosinuppudeks või õunapuu õiteks ning pühapäeval võru pähe. Kas endale, emale või hoopis tütrele.


* Meie arengukava kirjutamist ja peaehte töötuba rahastab kohaliku omaalgatuse programm

Mida maanaised 1937.aastal maal tegid?

Tõenäoliselt on tolleaegsetel seltsidel olnud ühesugused põhikirjad - miks muidu on külanimi käsitsi kirjutatud

Maanaised elasid enamasti oma talus. Hoidsid korras majapidamise ja kasvatasid lapsi. Ilmselt püüdsid nad kõike seda teha oma parema äranägemise järgi, kus eesmärkideks oli tõhusamate keskkonnatingimuste ja edumeelsema õhkkonna loomine.
Sellest annab aimu ka maanaiste 1937. aasta põhikiri, mis meil säilinud on. Maanaisteseltsi eesmärgiks oli siis maarahva kodumajanduse edendamine ning naiste kultuurilise ja majandusliku olukorra parandamine. Selle saavutamiseks oli terve rida erinevaid tegevusi, mis väärivad tähelepanu ka tänapäeval. Ei ole teada, mil määral selts seda kõike korraldada jõudis, kuid kui need punktidena välja toodud on, siis ilmselt ikkagi nendega jõudumööda tegeleti.
Näiteks oli ülesandeks välja selgitada maarahva kodumajanduse seisukord, puudused ja tarvidused ning edendada maanaise kui kodumajanduse juhataja kutsele vastavat haridust. Küllap oli seltsi suureks sooviks tõsta perenaiste teadlikkust, sest kodumajanduskoole üle Eesti oli rajatud mitmeid, kus vastavat haridust omandada võimalik.
Mari Raamot  kirjutab raamatus "Minu mälestused I-II" oma kooli rajamisest ja tegemistest.

Seltskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naiskodukaitse liikumise alusepanija Mari Raamoti mälestusteraamat

Sahkapuu Põllutöö- ja Majapidamiskool* Tartumaal tundus noortele perenaistele sobivat - mida kõike seal õppida ei saanud: taimeteadust, keemiat, füüsikat, geomeetriat, põllutööd, karjakasvatust, piimaasjandust, linnukasvatust, aiatööd, mesilastepidamist, inimese ja kodulooma tervishoidu, rehkendust ja raamatupidamist, eesti, vene ja saksa keetl, kunstkanga kudumist, näputööd, rõiva- ja pesuõmblust, pesupesemist, triikimist, toitude ja keediste valmistamist. Kui kellelgi oli ümbruskonnas õnnestunud vastav haridus omandada, tuli see kasuks kõigile, sest ikka ju vahetati kogemusi ja mõtteid.
Seetõttu oli seltsi ülesanne toime panna ka kursusi, koosolekuid, loenguid, õppereise, näitusi, võistlusi, pidusid ja pidada üleval koole, raamatukogusid, lugemislaudu, vanadekodusid, nõuandepunkte, instruktoreid.
Maanaisteselts õhutas maarahva hulgas kodude korraldamist, kaunistamist ja tervishoiu olude parandamist; arendas perekonnaelu, emade eest hoolitsemist, kodust lastekasvatust ja haigeravitsemist; edendas rahva toitumisolude parandamist ja keetmisoskust. Samuti tõstis naiste käsitöö oskust; edendas koduloomapidamise ja aiatöö oskust maanaiste hulgas. Kui põhikirjas kõik need punktid välja toodud olid, siis oli ka kursuste ja loengute korraldamine kohapeal lihtsam.
Nii need naised maal rahulikult toimetasid. Aga varsti muutus kõik.

*Antud kool tegutses aastatel 1911-1918, olles eeskujuks paljudele järgnevatele kodumajanduskoolidele

Suur koristustöö ehk Teeme ära!

Varahommik - tööd pole veel alanud

Maanaised plaanisid sellel aastal suurt koristustööd, sest seltsimaja ümbrus oli mõnda aega oma elu elanud. Seega oli meie tööde nimekiri pikk. Osaleme suvel Avatud Külaväravate projektis, seega ootame külalisi kaugemalt ja lähemalt. Ja nagu tublid perenaised ikka, tuleb võõraste saabumiseks kraamimist alustada varakult!

Meie talgud said kirja ka "Teeme ära" lehele. Kuigi saime juba oma maanaistest pundi kokku ja taustajõudu oli ka piisavalt, mõtlesime, et äkki keegi tahab veel maanaisi lähemalt vaatama tulla. Uued liikmed on meie sekka teretulnud! Millal siis veel seltsist ja tema tegemistest paremini aimu saada, kui ikka koos tööd tehes.
Tundub, et "Teeme ära" raames tehaksegi kõige enam koristustöid - nii ka meie. Sügisest jäänud puulehed ja kulu; võsa, mis trügis tasahiljukesi peale; kuivanud puuoksad ja suuremad puud, mis langetamist vajasid. Välja said otsitud rehad, kirved, saed ja töö võis alata!

Maamaaste puhkepaus

Tööpäev venis pikaks ja tegi kõhu ning taldriku tühjaks

Sellel aastal kutsuti talgulisi istutama ka oma puu. Maanaised pidasid tükk aega plaani, mis puu talgupäeva meenutama jätta. Suuri ja väärikaid puid on seltsimaja juures küll, aga ilupõõsaid napib. Seega, otsustasime valge sireli kasuks. Ühtlasi jääb sirel meenutama ka seltsi kaheksakümne esimest kevadet.

Maanaiste valge sirel endise Halliku koolimaja ees #omapuu

Teeme ära meeskond pani talgujuhtidele südamele, et tehtaks talgupaigast pildid nii enne kui pärast. Maanaised olid kuulekad ja toimisid täpsete juhtnööride järgi.

Pärast pikka tööpäeva

Ilm oli ilus ning maanaised jõudsid koos taustajõududega palju ära teha. See tegi meele rõõmsaks. Võib suvele julgelt vastu minna!

Kes on maanaised?

Maanaised elavad maal. Peaaegu. Ning kuuluvad Halliku Maanaiste Seltsi. Maanaised on julgelt tagasihoidlikud, rõõmsameelsed ning hakkamist täis. Kõike seda on toimetamiseks vaja, sest maal millegi korda saatmine osutub vahel parasjagu keeruliseks. On kivisid ja kändusid, mis teevad ühise teekonna mõnikord raskeks. On liialt kiireid laskumisi ja ränki tõuse, mille läbimiseks aega tarvis. Kuid on ka soodsat pärituult, mis teekonna lihtsaks teeb ning häid sõnu kordaläinud tegude puhul. Seega, maanaine on üks südikas olevus, kes kõige sellega hakkama peab saama.
Südikad maanaised asutasid seltsi 1937. aastal, mil siseministri otsusel kanti Halliku Maanaisteselts 20. veebruaril Siseministeeriumi Üldosakonna ühingute, seltside ja nende liitude registrisse numbri all 5262.
Asutajaliikmeid oli kaheksa: Linda Mihkelson (esinaine), Marta Avasoo, Salme Laumets, Anna Luka, Alma Nõmm, Klara Saar, Linda Ude ja Erika Vernomasing. Enamjaolt oli tegemist ümberkaudsete tublide taluperenaistega, lisaks nendele oli ka kooliõpetajaid.
Seltsi eesmärgiks sai maarahva kodumajanduse edendamine ning naiste kultuurilise ja majandusliku olukorra parandamine. Küllap kohalikud maanaised tundsid endas indu ja jõudu kohaliku elu heaks midagi ära teha, sest ümberringi olid olemas põllumeeste seltsid, haridusseltsid, spordiseltsid, karskusseltsid. Ja puudu olev maanaiste selts loodi Hallikule.