Lõime endid lille!

Peavõru, mis ootab lõpetamist

Eelmisel aastal ehk 2017. aasta sügisel otsustasid maanaised, et seltsile on tarvis arengukava*. Miks? Lihtsal põhjusel - seltsi liikmeskond on vananev, eestvedajad väsinud ning noorenduskuuri läbi tegemiseks on vaja end kogukonnas nähtavamaks ning arvestavamaks muuta. Seega oli tarvis edaspidisteks tegevusteks alusdokumenti, mis annaks võimaluse tegevusi pikemaajaliselt planeerida ja kust saaks aimu edasistest plaanidest.
Siit tekkis järgmine küsimus - kuidas saada uued liikmed arengukava koostamise protsessi? Lahendust nägime võimaluses siduda arengukava kirjutamisega mõned toredad tegevused.
Esimene nendest on läheneva emadepäeva ootsuses läbi viidud peaehte õpituba, mida käis juhendamas Inga Talvis Jaago Käsitöötalust. Inga on pikka aega käsitööga leiba teeninud maal elades ning seega suureks eeskujuks.
Emadepäevaks tuleb ikka midagi ilusat teha - kas endale, emale või hoopis tütrele. Seekord otsustasime peaehte kasuks, mis jõukohane igaühele. Eeldas ainult natuke püsivust.
Inga saabus kohale pisipoeg Joolepi, rõõmsa tuju ja hulga kraamiga, mis peaehte nokitsemiseks kõik ära kulus. Seekord seadsime end sisse Saare rahvamajas, aitäh pererahvale!
Ja siis see kõik algas! Algul olid maanaised pisut häbelikud - ah, mis nüüd mina! ja oh, ma ei oska nii ilusasti ilmaski teha! - aga Inga sütitas ja lohutas kõiki, ka kõige aeglasemaid.

Kuidas saada roosi kroonlehed kenasti hoidma?

Tuleb küünla kohal piisavalt kärsatada!

Sättida ja õmmelda - muud mitte midagi. Näpud jäid terveks ja ainult üks murtud nõel

Päris valmis me siiski kõike ei jõudnud, aga lubasime, et teeme kodus lõpuni. Ei olegi muud, kui kiirelt viimased kroonlehed paika kas roosinuppudeks või õunapuu õiteks ning pühapäeval võru pähe. Kas endale, emale või hoopis tütrele.


* Meie arengukava kirjutamist ja peaehte töötuba rahastab kohaliku omaalgatuse programm